Hüdrofiilsus
Hüdrofiilsus ehk veelembus on aine võime vastastikuliseks mõjuks veega.
Hüdrofiilsed ained on näiteks anorgaanilised soolad, tärklis ja savid. Hüdrofiilsete ainete molekulid on polaarsed ja võivad moodustada keemilisi sidemeid vee polaarsete molekulidega.
Hüdrofoobid seevastu ei reageeri veega ja võivad seda hoopis tõrjuda. Hügroskoobid tõmbavad vett ligi, kuid vesi ei pruugi neid lahustada.
Molekulid
[muuda | muuda lähteteksti]Hüdrofiilne molekul on molekul või molekuli osa, mille koostoimed vee ja muude polaarsete ainetega on termodünaamiliselt soodsamad kui koostoimed õli või teiste hüdrofoobsete lahustitega.[1][2] Sellised molekulid on tavaliselt võimelised moodustama vesiniksidemeid, mispärast need lahustuvad hästi nii vees kui ka teistes polaarsetes lahustites.
Hüdrofiilseid ja hüdrofoobseid molekule nimetatakse sageli vastavalt polaarseteks ja mittepolaarseteks molekulideks. Mõned hüdrofiilsed ained siiski vees ei lahustu. Sellisel juhul tekib segu, mida nimetatakse kolloidiks.
Hüdrofiilsed ained (näiteks soolad) võivad näiliselt õhust vett ligi tõmmata. Ka suhkur on hüdrofiilne. Kui puistata suhkrut tükeldatud puuviljadele, tõmbab see hüdrofiilse toime tõttu puuviljadest vett välja, muutes need mahlakaks ja märjaks. Nii juhtub näiteks maasikakompoti valmistamisel.
Kemikaalid
[muuda | muuda lähteteksti]Hüdrofoobsete kemikaalide lahustuvust saab optimeerida vedelate hüdrofiilsete ainete abil, mis on kompleksselt ühendatud tahkete kemikaalidega.
Vedelad kemikaalid
[muuda | muuda lähteteksti]Hüdrofiilsete vedelike hulka kuuluvad näiteks ammoniaak, alkoholid, mõned amiidid, karbamiid ning mõned karboksüülhapped, nagu äädikhape.
Tahked kemikaalid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsüklodekstriinid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsüklodekstriine kasutatakse ravimilahuste valmistamiseks, püüdes külalislahustena hüdrofoobseid molekule. Tsüklodekstriinide moodustatud kompleksid võivad tungida kehakudedesse, seeg saab neid kasutada bioloogiliselt aktiivsete ühendite vabastamiseks spetsiifilistes tingimustes.[3]
Näiteks testosterooni komplekseerimisel hüdroksüpropüül-beeta-tsüklodekstriiniga (HPBCD) saavutati sublingvaalse manustamise korral 20 minutiga 95% testosterooni imendumine. Samal ajal HPBCD ise ei imendunud, kuid tavaliselt imendub hüdrofoobne testosteroon sublingvaalselt vähem kui 40% ulatuses.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ IUPAC, Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book") (1997). Online corrected version: (2006–) "hydrophilic". doi:10.1351/goldbook.H02906
- ↑ "Definition of HYDROPHILIC". Merriam-Webster. Archived from the original on 27 September 2017. Retrieved 1 May 2018.
- 1 2 Becket, Gordon; Schep, Leo J.; Tan, Mun Yee (1. märts 1999). "Improvement of the in vitro dissolution of praziquantel by complexation with α-, β- and γ-cyclodextrins". International Journal of Pharmaceutics. 179 (1): 65–71. DOI:10.1016/S0378-5173(98)00382-2. ISSN 0378-5173.