Lagrits (loom)

Lagrits
Lagrits
	;
Kaitsestaatus
	; Ohualdis (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Närilised Rodentia;
Sugukond	Unilased Gliridae;
Perekond	Eliomys;
Liik	Lagrits;
Binaarne nimetus
	Eliomys quercinus; Linnaeus, 1766
	; Lagritsa levila

Lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane (Eliomys quercinus) on unilaste sugukonda kuuluv endeemne Euroopa näriline, kes on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punases nimestikus kategoriseeritud ohualtiks liigiks.^[1]

Lagritsa kehapikkus on 10–15 cm ja kehakaal 60–140 g. Tema karvastik on punakaspruun, kuid kõhualune on valge ning silmade ja kõrvade ümbrus on must. Lagritsa kõrvad on suured.

Lagrits on öise eluviisiga loom ning ta on kõige aktiivsem veidi enne südaööd.^[2] Samuti on täheldatud, et lagritsad muutuvad aktiivseks just kõige pimedamatel öödel ja nad väldivad kuuvalgust.^[3]

Nad toituvad suurematest putukatest, tigudest, linnu- ja hiirepoegadest, munadest, marjadest ning pähklitest.

Lagrits magab septembrist aprillini talveund.

Vahemere saartel elab mitmeid alamliike, näiteks Sitsiilia lagrits (E. q. dichrurus) ja Sardiinia lagrits (E. q. sardus). Lääne-Aasia ning Põhja-Aafrika asurkonnad on hiljuti tunnistatud eraldi Eliomys melanurus'e liigiks.

Elupaik

Lagrits elab eri tüüpi metsades (okas-, lehtpuu- ja segametsades) ning veedab suurema osa ärkvelolekuajast maapinnal^[4]^[5] ja tihti kivisel pinnasel,^[6]^[3] kuid võib liikuda ka kõrgemal taimestikus.^[2]

Arvukus

Liigi levila idapoolsed populatsioonid on viimastel kümnenditel märkimisväärselt kahanenud ning mitmes riigis on liik kriitilises seisundis või juba välja surnud.^[1] Viimaste andmete järgi asustab lagrits vaid 48% 1978. aastal ja 67% 2008. aastal registreeritud elupaikadest.^[7] Täpsed arvukuse vähenemise põhjused ei ole seni teada.

Eestis on lagritsa levila põhjapiir ja ta on siin üliharuldane. Viimane tõendatud leid Eestist pärineb 1986. aastast Raplamaalt.^[8]

Toitumine

Lagritsad otsivad toitu maapinnalt^[4]^[6] ja põhiosa nende toidust moodustavad eri suurusega selgrootud.^[9]^[10] Lisaks on hiljutises uuringus leitud, et lagritsad võivad toituda ka mahajäetud korjustest, mille nad veavad oma pessa.^[11]

Uuringud

UV-valguse toimel tekkiv lagritsa fotoluminestsents

Loomade fotoluminestsentsi esinemist on uuritud Tallinna Loomaaia liigikaitseuuringute keskuses, kus avastati, et lagritsad helendavad ultraviolettvalguse (UV-valguse) all. Selleks valgustati UV-taskulambiga talveunes magavat oravhiirt ja surnud oravhiirt, kelle karvastik on tavalises valguses seljalt pruun ning kõhult valge. Avastuse tulemused avaldati teadusartiklis.^[12] Talveunes emasel lagritsal esines erkroosat fluorestseerumist, mis paistis kollase filtriga UV-valgusega erepunane ning erksam looma seljaosal. Rohekassinist fluorestseerumist märgati looma nahal, jalgadel ja ninal ning üksnes rohekat fluorestsentsi saba mõlemal küljel. Kollast filtrit kasutati pildistamisel selleks, et eemaldada liigne UV-lambist tekkinud sinine valgus ning nii oli näha fotoluminestsentsi täielikku värvispektrit.^[12]

Lisaks talveunes olevatele loomadele uuriti Eesti Loodusmuuseumi zooloogilisse kogusse kuuluvad lagritsanahkasid. Kõigi 14 lagritsanaha puhul täheldati fotoluminestsentsi, eriti looma kõhualusel osal, mis helendas erkroheliselt mõne punase alatooniga. Samuti olid eksemplaride sabad ja jalad rohelised. Lagritsanahkade seljaosa helendas kerge punase alatooniga ning aluskarvastikus oli näha eredamat punast fluorestseerumist. Nende puhul võis märgata erinevust fotoluminestsentsi intensiivsuses, mis ei olnud seotud looma sooga. Lisaks uuriti muuseumi ekspositsioonis olevat lagritsatopist, kuid sellel helendamist ei nähtud.^[12]

Hiljuti surnud ning talveunes lagritsa puhul pandi tähele intensiivsemat fluorestseerumist kui muuseumieksemplaridel. Surnud lagrits ei helendanud siiski nii eredalt kui talveunes loom. Elus isendi fluorestsents oli selja- ja kõhualuses eredam punane, kuid samas looma saba roheline fotoluminestsents oli tuhmim kui surnud isendil. Nii muuseumi kui ka surnud looma saba oli sama värvusega. Looma jalgadel erinevusi ei leitud.^[12]

Teadusartikli autorid järeldasid, et erinevus intensiivsuses võib olla tingitud fotoluminestsentsi põhjustavate pigmentide lagunemisest valguse toimel. Seda toetab tulemus, et lagritsa fotoluminestsents oli kõige intensiivsem elusal isendil ja nõrgem hiljuti hukkunud isendil ning veelgi nõrgem muuseumieksemplaridel. Näib, et surnud loomad ei tooda enam pigmente.^[12]

Teadustöö tulemused on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja neid on kajastatud ajakirjades Nature,^[13] New Scientist,^[14] ja FLScience^[15] ning ajakirja Discover 2023. aasta oktoobrinumbris.^[16]

Viited

1 2 3 Bertolino, S., Meinig, H., Lang, J & Buchner, S. (2024). Eliomys quercinus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
1 2 Vaterlaus-Schlegel, Christian (30. juuni 1997). "The garden dormouse (Eliomys quercinus L.) in the Petite Camargue Alsacienne (nature reserve, Alsace, France). An ecological study by trapping and radio tracking". Natura Croatica : Periodicum Musei Historiae Naturalis Croatici (inglise). 6 (2): 233–241. ISSN 1330-0520.
1 2 Mori, Emiliano; Sangiovanni, Giada; Corlatti, Luca (jaanuar 2020). "Gimme shelter: The effect of rocks and moonlight on occupancy and activity pattern of an endangered rodent, the garden dormouse Eliomys quercinus". Behavioural Processes (inglise). 170: 103999. DOI:10.1016/j.beproc.2019.103999. ISSN 0376-6357.
1 2 Bertolino, Sandro. "Home ranges and habitat use of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in a mountain habitat in summer". Acta Zoologica Academiae Scientiarum Hungaricae. 49: 11–18.
↑ Amori, Giovanni (jaanuar 2008). Mammalia II. Erinaceomorpha, Soricomorpha, Lagomorpha, Rodentia. Collana “Fauna d’Italia”. Vol. XLIV. Publisher: Edizioni Calderini de Il Sole 24 ORE Business Media Srl, Milano. ISBN 978-88-506-5302-7.
1 2 Storch, G (1978). Handbuch der Säugetiere Europas. Bd. 1, Rodentia 1 (Sciuridae, Castoridae, Gliridae, Muridae). Wiesbaden: Akademische Verlagsgesellschaft. Lk 201–280.
↑ Bertolino, Sandro (aprill 2017). "Distribution and status of the declining garden dormouse Eliomys quercinus". Mammal Review (inglise). 47 (2): 133–147. DOI:10.1111/mam.12087. ISSN 0305-1838.
↑ Moks, Epp; Remm, Jaanus; Kalda, Oliver; Valdmann, Harri (2015). Eesti Imetajad. Tallinn: Varrak.
↑ Gil-Delgado, José A.; Mira, Óscar; Viñals, Adrià; Gómez, Jaime; Banyuls, Nuria; Vives-Ferrándiz, Carmen (1. juuni 2010). "Diet of the garden dormouse ( Eliomys quercinus Linnaeus 1766) in orange groves: seasonal variation and use of available resources". mamm (inglise). 74 (2): 147–151. DOI:10.1515/mamm.2010.027. ISSN 1864-1547.
↑ Kuipers, L.; Scholten, J.; Thissen, J.B.M.; Bekkers, L.; Geertsma, M.; Pulles, C.A.T.; Siepel, H.; van Turnhout, L.J.E.A. (2012). "The diet of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in the Netherlands in summer and autumn". Lutra. 55 (1): 17–27 – cit. via Wageningen Environmental Research Centre for Ecosystem Studies.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)^{[alaline kõdulink]}
↑ Díaz-Ruiz, Francisco; de Diego, Noelia; Santamaría, Ana Eugenia; Domínguez, Julio C.; Galgo, Alex; García, Jesús T.; Olea, Pedro P.; Viñuela, Javier (25. september 2018). "Direct evidence of scavenging behaviour in the garden dormouse ( Eliomys quercinus )". Mammalia (inglise). 82 (5): 486–489. DOI:10.1515/mammalia-2017-0087. ISSN 1864-1547.
1 2 3 4 5 Nummert, Grete; Ritson, Karmel; Nemvalts, Kristel (1. aprill 2023). "Photoluminescence in the Garden dormouse (Eliomys quercinus)". Zoology. 157: 126075. DOI:10.1016/j.zool.2023.126075. ISSN 0944-2006.
↑ Stoye, Emma. "Alien sand dunes and a record-breaking cyclone — March's best science images". www.nature.com (inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.
↑ Joshua Rapp Learn. "The garden dormouse glows under UV light - but we don't know why". New Scientist (Ameerika inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.
↑ "Garden Dormouse Is Latest Mammal To Glow Under UV Light, But Scientists Can't Explain Why". IFLScience (inglise). 4. aprill 2023. Vaadatud 15. detsembril 2023.
↑ "Discover Magazine". www.discovermagazine.com. Vaadatud 15. detsembril 2023.

Välislingid

Lagrits andmebaasis eElurikkus

[iucn-1] 1 2 3 Bertolino, S., Meinig, H., Lang, J & Buchner, S. (2024). Eliomys quercinus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.

[the-garden-2] 1 2 Vaterlaus-Schlegel, Christian (30. juuni 1997). "The garden dormouse (Eliomys quercinus L.) in the Petite Camargue Alsacienne (nature reserve, Alsace, France). An ecological study by trapping and radio tracking". Natura Croatica : Periodicum Musei Historiae Naturalis Croatici (inglise). 6 (2): 233–241. ISSN 1330-0520.

[gimme-shel-3] 1 2 Mori, Emiliano; Sangiovanni, Giada; Corlatti, Luca (jaanuar 2020). "Gimme shelter: The effect of rocks and moonlight on occupancy and activity pattern of an endangered rodent, the garden dormouse Eliomys quercinus". Behavioural Processes (inglise). 170: 103999. DOI:10.1016/j.beproc.2019.103999. ISSN 0376-6357.

[:1-4] 1 2 Bertolino, Sandro. "Home ranges and habitat use of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in a mountain habitat in summer". Acta Zoologica Academiae Scientiarum Hungaricae. 49: 11–18.

[5] Amori, Giovanni (jaanuar 2008). Mammalia II. Erinaceomorpha, Soricomorpha, Lagomorpha, Rodentia. Collana “Fauna d’Italia”. Vol. XLIV. Publisher: Edizioni Calderini de Il Sole 24 ORE Business Media Srl, Milano. ISBN 978-88-506-5302-7.

[:2-6] 1 2 Storch, G (1978). Handbuch der Säugetiere Europas. Bd. 1, Rodentia 1 (Sciuridae, Castoridae, Gliridae, Muridae). Wiesbaden: Akademische Verlagsgesellschaft. Lk 201–280.

[7] Bertolino, Sandro (aprill 2017). "Distribution and status of the declining garden dormouse Eliomys quercinus". Mammal Review (inglise). 47 (2): 133–147. DOI:10.1111/mam.12087. ISSN 0305-1838.

[8] Moks, Epp; Remm, Jaanus; Kalda, Oliver; Valdmann, Harri (2015). Eesti Imetajad. Tallinn: Varrak.

[9] Gil-Delgado, José A.; Mira, Óscar; Viñals, Adrià; Gómez, Jaime; Banyuls, Nuria; Vives-Ferrándiz, Carmen (1. juuni 2010). "Diet of the garden dormouse ( Eliomys quercinus Linnaeus 1766) in orange groves: seasonal variation and use of available resources". mamm (inglise). 74 (2): 147–151. DOI:10.1515/mamm.2010.027. ISSN 1864-1547.

[10] Kuipers, L.; Scholten, J.; Thissen, J.B.M.; Bekkers, L.; Geertsma, M.; Pulles, C.A.T.; Siepel, H.; van Turnhout, L.J.E.A. (2012). "The diet of the garden dormouse (Eliomys quercinus) in the Netherlands in summer and autumn". Lutra. 55 (1): 17–27 – cit. via Wageningen Environmental Research Centre for Ecosystem Studies.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)^{[alaline kõdulink]}

[11] Díaz-Ruiz, Francisco; de Diego, Noelia; Santamaría, Ana Eugenia; Domínguez, Julio C.; Galgo, Alex; García, Jesús T.; Olea, Pedro P.; Viñuela, Javier (25. september 2018). "Direct evidence of scavenging behaviour in the garden dormouse ( Eliomys quercinus )". Mammalia (inglise). 82 (5): 486–489. DOI:10.1515/mammalia-2017-0087. ISSN 1864-1547.

[:3-12] 1 2 3 4 5 Nummert, Grete; Ritson, Karmel; Nemvalts, Kristel (1. aprill 2023). "Photoluminescence in the Garden dormouse (Eliomys quercinus)". Zoology. 157: 126075. DOI:10.1016/j.zool.2023.126075. ISSN 0944-2006.

[13] Stoye, Emma. "Alien sand dunes and a record-breaking cyclone — March's best science images". www.nature.com (inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.

[14] Joshua Rapp Learn. "The garden dormouse glows under UV light - but we don't know why". New Scientist (Ameerika inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.

[15] "Garden Dormouse Is Latest Mammal To Glow Under UV Light, But Scientists Can't Explain Why". IFLScience (inglise). 4. aprill 2023. Vaadatud 15. detsembril 2023.

[16] "Discover Magazine". www.discovermagazine.com. Vaadatud 15. detsembril 2023.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]