Massikot
Massikot, ka massikoo ehk pliikollane[1] on valkjaskollane kuni punaka varjundiga kollane anorgaaniline värvipigment, koostiselt plii(II)oksiid (PbO). Oli tuntud juba antiikajal, kasutati käsikirjade illumineerimisel ning sikatiivõlide (olifa) koostisosana[1]. Tänapäeval kasutatakse enim klaasitööstuses kristallklaasi valmistamiseks.[2]
Saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Massikoti valmistatakse pliivalgest selle kuumutamisel kuni 300° C juures.[1]
Pigment esineb ka looduslikul kujul mineraalina, ent väikestes kogustes ja minevikus kasutati ka loodusest leitut.[2] Massikot võib looduses tekkida pliid sisaldavate mineraalide, nagu galeniit, burnoniit, bulanžeriit, oksüdatsiooniprotsessil.
Omadused
[muuda | muuda lähteteksti]Pliioksiid esineb kahes struktuurivormis, rombilise ja tetragonaalsena. Tetragonaalne vorm (inglise keeles litharge) on punakaskollane tahke aine, stabiilne temperatuuridel kuni 488° C. Rombiline vorm on kollane tahke kristalliline aine, stabiilne kõrgematel temperatuuridel.[2]
Toatemperatuuril on massikot pehme (Mohsi skaala järgi kõvadus 2) kollane kuni punakaskollane mullataoline kihiline väga tihe mass, suhtelise tihedusega 9,64.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Massikot on hästi kattev ja valguskindel värv, pliisisalduse tõttu mürgine. Värvipigmendina oli see tuntud juba Vana-Egiptuses, hiljem Roomas, Lääne-Euroopa maades keskajal. Massikoti pole teadaolevalt kasutatud õlivärvides, kuid kasutati käsikirjade illumineerimisel munatempera- ja akvarellvärvidega, samuti enkaustika- ja freskomaalis.[2]
Massikot kuulus, otsustades apteegis müüdavate värvide hindade järgi, sh Tallinna apteegi 1695. aasta hinnakirjas, maalipigmentide hulgas pigem odavamate hulka[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
- 1 2 3 4 5 "Litharge (Massicot) Pigment. - Natural Pigments". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2024. Vaadatud 18. juulil 2024.
- ↑ H. Vinnal. Värvid apteegis. Meditsiini, teaduse ja kunsti seostest varauusaegses Tallinnas. - Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi LI. 2023. lk 129–145
