Dana Rosemary Scallon

Dana Rosemary Scallon (1999)

Dana Rosemary Scallon (sünninimi Rosemary Brown; sündinud 30. augustil 1950 Islingtoni linnaosas Londonis), esinejanimega Dana, on iirimaa laulja, laulukirjutaja ja poliitik. Kooliõpilasena võitis ta 1970. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse looga "All Kinds of Everything". Sellest sai ülemaailmne miljon eksemplari müünud ​​lugu ja see pani aluse tema muusikukarjäärile.

Ta astus poliitikasse 1997. aastal Dana Rosemary Scallonina, kandideerides edutult Iirimaa presidendivalimistel, kuid 1999. aastal valiti ta Connacht-Ulsteri piirkonnast Euroopa Parlamenti. Scallon oli taas sõltumatu kandidaat Iirimaa 2011. aasta presidendivalimistel, kuid langes esimesel võimalusel välja. Ta oli poliitik ja Euroopa Parlamendi liige aastatel 1999–2004.

Taust

Scallon sündis Rosemary Brownina Islingtoni linnaosas Londonis Inglismaal seitsmelapselises peres. Tema isa Robert Brown töötas King's Crossi raudteejaamas uksehoidjana ning oli lisaks juuksur ja trompetimängija. Põhja-Iirimaalt Derryst pärit Robert kolis pärast Teist maailmasõda oma perega Londonisse töövõimalusi otsima. Kui Rosemary oli viieaastane, kolis ta koos perega Derrysse, kus ta kasvas üles Creggani elamurajoonis ja Bogside'is.

Kuueaastaselt võitis Scallon oma esimese talendivõistluse. Teised lapsed tema kogukonnas panid talle hüüdnimeks "Dana" (iiri keeles julge või vallatu), kuna Scallon harjutas judot. Hiljem õppis Scallon Thornhilli kolledžis, mis oli Derry katoliiklik tütarlastekool. 14-aastaselt töötas ta suvel Essexis Bazooka närimiskummi tehases.

Vahetult enne 16-aastaseks saamist sõlmis Scallon õpetaja ja muusikapromootori Tony Johnstoni abiga lepingu Decca Recordsi tütarettevõttega Rex Records. Danana esinedes debüteeris Scallon Tony Johnstoni kirjutatud singliga "Sixteen", samas kui B-pool "Little Girl Blue" oli tema enda kompositsioon. Nüüd, kui ta õppis A-taseme muusikat ja inglise keelt, sai ta nädalavahetustel populaarseks Dublini kabaree- ja folgiklubides ning krooniti 1968. aastal Clontarfi lossis kabaree kuningannaks. Rex Recordsi sekretär Phil Mitton soovitas tal osaleda Iirimaa lauluvõistlusel, mis pidi toimuma 1969. aasta veebruaris – võit oleks tähendanud, et ta esindaks Iirimaad Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ta jõudis Dublinis toimunud finaali, kus esitas Michael Reade'i loo "Look Around", mis hiljem avaldati tema neljanda singlina. Iiri televisioonis otse-eetris näidatud Scallon saavutas teise koha Muriel Day ja samuti Reade'i kirjutatud loo "Wages of Love" järel.

1970. aastad – Eurovisiooni võit ja popkarjäär

1969. aasta detsembris kutsus Iirimaa lauluvõistluse produtsent Tom McGrath Scallonit järgmisel aastal uuesti proovima, arvates, et üks esitatud lauludest, ballaad "All Kinds of Everything", sobiks talle. Tema teine ​​katse Iirimaa võistlus võita oli edukas. Seejärel, laupäeval, 21. märtsil 1970, esitas üheksateistaastane koolitüdruk laulu Eurovisiooni finaalis Amsterdami RAI näituse- ja konverentsikeskuses hinnanguliselt kahesaja miljoni televaataja ees. Taburetil istudes ja tikitud valges minikleidis oli ta viimane kaheteistkümnest võistlejast, kes sel õhtul esines. Pärast hääletuse lõppu kuulutati ta 32 punktiga võitjaks, edestades favoriiti, Ühendkuningriigi Mary Hopkinit 26 ja Saksamaa esindajat Katja Ebsteini 12 punktiga. Hispaania esindaja Julio Iglesias saavutas neljanda koha koos prantslase Guy Bonnet' ja šveitslase Henri Dèsiga. See oli Iirimaa esimene seitsmest võidust võistlusel.

Võidulaulu komponeerisid kaks Dublini trükikoda, Derry Lindsay ja Jackie Smith. Singli produtseeris Ray Horricks ja arranžeeris Phil Coulter. 14. märtsil ilmunud laul tõusis enne võistluse algust Iirimaa singlite edetabelis esikohale ja püsis seal üheksa nädalat. Samuti veetis see kaks nädalat, 18. ja 25. aprillil, Suurbritannia singlite edetabeli tipus. See oli edukas ka Austraalias, Austrias, Saksamaal, Iisraelis, Malaisias, Hollandis, Uus-Meremaal, Singapuris, Lõuna-Aafrikas, Šveitsis ja Jugoslaavias. Laul müüs hiljem üle kahe miljoni eksemplari.

Tema debüütalbum "All Kinds of Everything", mis salvestati Decca stuudios West Hampsteadis Londonis 25. aprillil 1970, ilmus juunis ja sisaldas nelja lugu, mille kirjutas kaasa lauljatar, ning albumi nimiloo uut salvestist. Tema järgmine singel ilmus septembris, kuid Jerry Lordani "I Will Follow You" edetabelitesse ei jõudnud. Laul, mis tegi lõpu tema ühehitilise imestaatusele, leiti albumilt "Barry Ryan 3". Paul Ryani kaksikvennale kirjutatud loo "Who Put the Lights Out" pakkus talle nende kasuisa Harold Davison, kes oli tema agendi Dick Katzi äripartner. Tema versioon, mis oli salvestatud Barry Ryani produtsendi Bill Landisega, osutus tugevaks tagasitulekuks, jõudes Iirimaa edetabelis 5. kohale. Suurbritannias jõudis see 13. märtsil 1971 edetabelis 14. kohale. Sellele järgnes kolm aastat edutuid singleid, mille rikkus vaid Iirimaa edetabelites saavutatud hitt "Sunday Monday Tuesday", mis oli 1973. aasta detsembris 4. kohal. See edu puudumine ajendas tema agenti soovitama tal liituda Bell Recordsi endise juhi Dick Leahyga tema uue plaadifirma GTO Recordsiga.

Ta debüteeris GTO-l looga "Please Tell Him That I Said Hello", mille autorid olid Mike Shepstone ja Peter Dibbens. Kuu aja jooksul pärast ilmumist 1974. aasta oktoobris oli see Iirimaal 7. kohal. Enne Ühendkuningriigi edetabelis debüteerimist jaanuaris kulus uue aasta saabumisele. Tänu Top of the Popsi esinemistele 6. veebruaril ja 13. märtsil tõusis see 15. märtsil 1975 8. kohale. See edu Suurbritannias andis loole Iirimaal taas populaarsuse, kus see tõusis taas 7. kohale, seekord veebruaris. Ta salvestas ka laulu saksakeelse versiooni. "Spiel nicht mit mir und meinem Glück" oli samal aastal selles riigis 27. hitt. Scallon tegi mitmeid välismaiseid singleid, nagu "Wenn ein Mädchen verliebt ist" (saksa, 1971), "Tu Me Dis I Love You" (prantsuse, 1975) ja Jaapani versiooni "It's Gonna be a Cold Cold Christmas" 1976. aastal.

Ta debüteeris GTO-l looga "Please Tell Him That I Said Hello", mille autorid olid Mike Shepstone ja Peter Dibbens. Kuu aja jooksul pärast ilmumist 1974. aasta oktoobris oli see Iirimaal 7. kohal. Enne Ühendkuningriigi edetabelis debüteerimist jaanuaris kulus uue aasta saabumisele. Tänu Top of the Popsi esinemistele 6. veebruaril ja 13. märtsil tõusis see 15. märtsil 1975 8. kohale. See edu Suurbritannias andis loole Iirimaal taas populaarsuse, kus see tõusis taas 7. kohale, seekord veebruaris. Ta salvestas ka laulu saksakeelse versiooni. "Spiel nicht mit mir und meinem Glück" oli samal aastal selles riigis 27. hitt. Scallon tegi mitmeid välismaiseid singleid, nagu "Wenn ein Mädchen verliebt ist" (saksa, 1971), "Tu Me Dis I Love You" (prantsuse, 1975) ja Jaapani versiooni "It's Gonna be a Cold Cold Christmas" 1976. aastal.

Tema järgmine singel, Geoff Stephensi ja Roger Greenaway kompositsioon „Are You Still Mad at Me“, ei jõudnud edetabelisse. Seejärel kirjutasid nad talle veel ühe loo. „It's Gonna be a Cold Cold Christmas“ ilmus neli nädalat enne jõule ja andis talle Suurbritannia edetabelis teise kõrgeima koha, jõudes 27. detsembril 1975 4. kohale. Iirimaal jõudis see 3. kohale ja järgmisel aastal 12. kohale. Aasta lõpus pälvis Scallon kaks auhinda – NME parima naislaulja auhinna Suurbritannias ja TV Timesi parima naislaulja auhinna. Edu jätkus ka 1976. aastal, kui Eric Carmeni loo "Never Gonna Fall in Love Again" kaver sai 13. märtsil Suurbritannia edetabelis 31. kohale. Septembris aga kaotas ta oma uue singli "Fairytale" reklaamimise ajal hääle. Tema vasak häälepael, mis oli aasta varem läbi põlenud, vajas kiiret operatsiooni, et eemaldada mitte-pahaloomuline kasvaja, samuti väike osa häälepaelast endast. See pani mõned ajalehed kirjutama võimalusest, et ta ei pruugi enam kunagi laulda. Hoolimata sellest, et ta ei suutnud täielikult reklaamida Paul Greeduse kirjutatud ja Barry Blue produtseeritud diskolugu "Fairytale", sai sellest jõulupühal Suurbritannia edetabelis 13. kohal olev hitt ja see oli ka tema suurim rahvusvaheline edu pärast "All Kinds of Everything". Kuna ta ei suutnud pärast operatsiooni oma lauluhäält taastada, võttis ta ühendust lugupeetud lauluõpetaja Florence Wiese Norbergiga. Tema abiga jätkas ta live-esinemistega, andes 1977. aasta detsembris nädala pikkuse kontserdi Caesar's Palace'is Lutonis.

Barry Blue alustas tööd oma viienda albumi kallal varsti pärast Heatwave'i teise albumi valmimist, mis ilmus 1978. aasta aprillis. Tema viimane sessioon Utopia stuudios Londonis lõppes kaks nädalat enne tema pulmapäeva oktoobris. 1979. aasta aprillis välja antud "The Girl is Back" oli tema esimene LP, mis ei sisaldanud kaverversioone, ja kõige rokivam lugu "Something's Cookin' in the Kitchen" Dave Jordanilt sai selle ainsaks Suurbritannia hittsingliks, jõudes 14. aprillil 44. kohale. Pettumust valmistav tulemus pärast turunduskampaaniat, mis hõlmas Scalloni uut ilmet, muusikavideot, elusuuruses plakateid suuremates linnades ja jaemüüjatele boonusena painduvaid plaate. Iirimaal jõudis see 22. kohale. Samuti ilmus albumi nimilugu, millele järgnes "I Can't Get Over Getting Over You", mida ta laulis oktoobris otse-eetris saates "Top of the Pops", mis oli tema viimane esinemine saates. Barry Blue' ja Lynsey de Pauli kirjutatud kurb ja mõtlik lugu "Thieves of Paris" on hinnatud [kelle poolt?] albumi üheks silmapaistvamaks looks. Nad kirjutasid ka tema 1972. aasta singli "Crossword Puzzle", mis saavutas Tais edetabelis 2. koha.

Tema karjääri uus etapp algas pärast seda, kui paavst Johannes Paulus II külastas Iirimaad 1979. aasta septembris, inspireerides teda koos abikaasaga kirjutama Iiri edetabelite tippu jõudnud lugu "Totus Tuus".

Lisaks edetabelitele oli ta pärast 1970. aasta Eurovisiooni võitu jäänud populaarseks isiksuseks. Ta mängis nokitsejatüdrukut laste seiklusfilmis "Tuvide lend" (1971), mille peaosades olid Ron Moody ja Jack Wild ning mille lavastas Ralph Nelson. Samuti esines ta suvehooaegadel kuurortides ja hooajaliste pantomiimide ajal, samuti sellistes kohtades nagu Royal Albert Hall, Royal Festival Hall ja nädal aega kestnud välja müüdud etendustega London Palladiumis. Scallon esines laialdaselt ka kabaree-lavastustes ja valiti 1979. aastal National Club Acts Awardsil parimaks naisvokalistiks. BBC Television andis talle kaks oma saadet: 1974. aastal sarja "A Day with Dana" ja 1979. aastal neli sarja "Wake Up Sunday". BBC Raadios juhtis ta 1977. aastal saadet "I Believe in Music".

Katoliiklik muusika

Pärast seda, kui ta oli 1980. aasta jaanuaris saavutanud Iirimaa edetabelis esikoha lauluga, mis põhines paavsti motol: Totus Tuus, ladina keeles „Totally Yours“, sai tema muusika võimalikuks väljundiks palju suurem Ameerika kristlik turg. Varsti pärast seda, kui ta oli naasnud koju reklaamvisiidilt Washingtonis toimunud National Religious Broadcastersi konverentsilt, mille avas USA president Jimmy Carter, võttis temaga ühendust auhinnatud laulukirjutaja Kurt Kaiser, Word Recordsi asepresident. Ta kutsus ta tagasi USA-sse, kus talle pakuti plaadilepingut. Samal ajal andis Warwick Records 1980. aasta lõpus välja albumi "Everything is Beautiful". Septembris Londonis Pye stuudios salvestatud LP-d alapealkirjaga "20 Inspirational Songs" reklaamiti televisioonis ja sellest sai tema enimmüüdud album Suurbritannias, jõudes 10. jaanuaril 1981 edetabelis 43. kohale. Hiljem samal aastal ilmus "Totally Yours", tema esimene kristlik album Word Recordsi alt; laulud "Praise the Lord", "The Soft Rain" ja "Totus Tuus" olid "Dana ja Damien Scalloni" autorid. Nagu ka "Little Baby (Grace's Song)", mille ta kirjutas oma esimese lapsega rasedana olles.

Peagi naasis ta stuudiosse, et 1982. aastal Lite Recordsi alt välja anda popalbum „Magic“, mis tehti Londonis Morgan Studiosis ja Maison Rouge Studiosis. See sisaldas nelja laulu tema noorematelt vendadelt John ja Gerald Brownilt ning Barry White'i kirjutatud singlit „I Feel Love Comin' On“, mis jõudis Suurbritannia edetabelis 22. mail 66. kohale. Koos oma nooremate vendadega kirjutasid nad Põhja-Iirimaa 1982. aasta FIFA maailmameistrivõistluste ametliku laulu "Yer Man" ja Dana salvestas selle koos kogu koondisega enne Hispaaniasse finaali suundumist. Pärast seda valmis tema teine ​​album Wordi alt; "Let There Be Love" sisaldas tempokat kristlikku poppi, džässi, ballaade ja vana iiri hümni gaeli keeles nimega "Ag Criost an Siol".

Ta mängis peaosa West Endi lavastuses "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", mis lavastati Phoenixi teatris 1983. aasta jõulu- ja uusaasta pantomiimihooajal. Esimene pantomiimilavastus purustas piletikassa rekordeid ja seda pikendati veebruarini. Ta mängis Lumivalgekest üle 14 aasta, iga kord erinevas linnas, alustades etendust 1982. aastal Hulli New Theatre'is.

1984. aastal salvestas ta singli "So Clear". See oli Briti seebiooperi "Brookside" tunnuslaul koos lisatud sõnadega. Ta esitas laulu mitmetes telesaadetes 1984. aasta jõulude paiku, kuid laulu ei avaldatud kunagi kommertskasutuses.

1984. aastal toimus tema Ameerika turnee, et reklaamida tema kahte Wordi albumit. Esinemisi tehti kontserdisaalides, kirikutes, kolledžites ning ka televisioonis ja raadios.

Pärast 15 aastat meelelahutusäris avaldasid Hodder ja Stoughton 1985. aastal raamatu „Dana – autobiograafiline“. See jutustas loo tema lapsepõlvest, abielust ja muusikukarjäärist, aga ka tema kasvavast pühendumusest Jumalale. Samaaegselt raamatu ilmumisega ilmus tema viiekümnendate austusavaldusalbum „If I Give My Heart to You“, millel on tema viimane Suurbritannia edetabelis olev lugu „Little Things Mean a Lot“, mis ilmus 13. juulil 1985 ja jõudis 92. kohale. Iirimaal jõudis see 27. kohale, nagu ka albumi nimilugu.

Töökohustuste tõttu ei viibinud ta 1979. aastal riigis, kui paavst Johannes Paulus II-st sai esimene paavst, kes kunagi Iirimaad külastas. Kuid ta nägi teda lõpuks 1987. aastal New Orleansi Superdome'is, kuna ta oli sinna kutsutud esitama lugu „Totus Tuus“ 80 000 või enama pealtvaataja ees. Pärast tema esinemist läks paavst lavale, et teda laulu kirjutamise eest isiklikult tänada.

Varsti pärast Inglismaa kontserditurnee lõppu 1990. aasta alguses viis ta oma perega lihavõttepühadeks Floridasse. Tema puhkuse katkestas soov lennata Irondale'i Alabamasse ja esineda külalisena Eternal Word Television Networki (EWTN) kümnenda aastapäeva saates. Hiljem küsis võrgu asutaja Ema Angelica, kas tema endine hotellipidajast abikaasa Damien sooviks seal töötada ja rajada retriidikeskuse, et hoolitseda sadade külastajate eest, keda võrk iga päev meelitas. Seejärel, pühade ajal, laulis ta Palm Beachis roosikrantside kokkutulekul ja talt paluti kirjutada roosikrantside tunnuslaul. Tulemuseks oli album „The Rosary“, mis ilmus 1991. aastal Heart Beat Recordsi plaadifirmaga ja on müünud ​​üle miljoni eksemplari üle maailma.

1991. aasta augustiks elasid Scallonid Mountain Brookis, EWTN-i peakorteri lähedal, kus Damien nüüd töötas. Mõtted karjääri lõpetamisest purunesid, kui ta abikaasalt küsiti, kas ta naine sooviks seal töötada ja muusikaprogrammi juhtida. "Say Yes" sai esimeseks teleseriaaliks, mille ta neile tegi. Sellele järgnesid veel kolm: "We Are One Body", "Backstage" ja "Dana and friends". Selle tuntuse abil sai temast populaarne katoliiklik laulja, kes esines konverentsidel ja avalikel koosviibimistel üle Ameerika. USA katoliiklik muusikaplaadifirma Heart Beat Records andis välja hulga tema muusika- ja palvealbumeid.

Kuuenda Maailma Noortepäeva tähistamiseks Cherry Creek State Parkis Denveris 1993. aastal kutsuti ta paavst Johannes Paulus II juuresolekul laulma sündmuse tunnuslaulu "We Are One Body", mille ta ise lõi. Ta laulis ka Maailma Noortepäeva pidustustel Pariisis 1997. aastal, Torontos 2002. aastal ja Sydneys 2008. aastal.

Poliitika

1997. aasta juunis sai ta Iirimaa Kristliku Kogukonnakeskuselt kirja, milles tehti ettepanek kandideerida Iirimaa presidendiks. Kuna tal polnud tol ajal poliitikast mingit huvi ja ta polnud sellest organisatsioonist kunagi kuulnud, viskas ta "uskumatu" ettepaneku prügikasti. Kuid ettepanekud jäid püsima ja sarnaseid kirju saabus ka teistelt inimestelt. Seejärel sekkus meedia. Lõpuks otsustas ta kandideerida 1997. aasta Iirimaa presidendivalimistel, kandideerides sõltumatu kandidaadina nime all Dana Rosemary Scallon. Tema kampaania põhines Iirimaa põhiseadusel ja veendumusel, et seda saab muuta ainult Iirimaa rahva nõusolekul avalikul hääletusel. Temast sai esimene presidendikandidaat, kes sai oma kandidatuuri ainult maakonna- ja linnavolikogudelt, mitte Oireachtase liikmetelt. Valimispäev oli 31. oktoober ja Scallon sai 175 458 esimese eelistuse häält (13,8%), jäädes kolmandale kohale Fianna Fáili kandidaadi ja lõpuks võitnud Mary McAleese'i järel. Enne Ameerikasse naasmist ütles ta ajakirjanikele: "Ma ei pruugi olla president, aga ma olen pretsedent."

Euroopa Parlamendi liige

Talle anti USA kodakondsus 1999. aastal, mis nõudis temalt truudusevande andmist mis tahes teisele osariigile. Samal aastal kandideeris ta taas sõltumatu kandidaadina, seekord võites koha Euroopa Parlamendis, esindades Connacht-Ulsterit. Ta võitles perekondlike väärtuste ja oma tugevate abordivastaste veendumuste eest. Ta on abordi vastu kõigil juhtudel. 2013. aastal ütles ta, et "poliitikutel ei ole seaduslikku ega põhiseaduslikku kohustust kehtestada seadusi sündimata lapse tahtliku tapmise kohta ning puuduvad meditsiinilised tõendid, mis toetaksid seda radikaalset muutust selles, kuidas me kohtleme oma emasid ja nende lapsi, ning süütu ja kaitsetu inimelu võtmist ei saa kunagi õigustada". Ta oli häälekas ka lahutuse ja samasooliste abielu vastu ning tal oli euroskeptiline joon ELi suhtes. Ta keeldus sidemetest ühegi erakonnaga, hoolimata sellest, et Fianna Fáil tegi mitu katset temaga liituda. Euroopa Parlamendi liikmeks saades lõppes tema kaheksa-aastane viibimine USA-s.

Tal oli sel ajal ka avalikke lahkarvamusi katoliku hierarhiaga (eelkõige kardinal Desmond Connelliga), kes soovis hoopis konsensusliku lahenduse üle läbirääkimisi pidada.

Sõltumatu kandidaadina kandideeris ta edutult 2002. aasta Iirimaa üldvalimistel Galway Westis, saades vaid 3,5% esimese eelistuse häältest. 2004. aasta juunis kaotas Scallon oma koha Euroopa Parlamendis, saades valimistel vaid 13,5% häältest. Hiljem samal aastal ei õnnestunud tal saada Iirimaa presidendikandidaadiks.

Naastes meelelahutusmaailma 2005. aastal, veetis ta seitse nädalat RTÉ telesarjas „The Afternoon Show“, kus ta tegi treeneriga treeningrutiini ja kaotas oma vanima tütre pulmadeks 2,5 kilogrammi. 2006. aastal mängisid ta koos tantsija Ronan McCormackiga RTÉ tantsusarjas „Celebrity Jigs 'n' Reels“. Nad jõudsid finaalsaatesse ja saavutasid teise koha. Samal aastal asutasid Scallon ja tema abikaasa oma muusikaplaadifirma DS Music Productions. Üks esimesi välja antud albumeid oli „Totus Tuus“, paavst Johannes Paulus II mälestusele pühendatud laulude kogumik, mis anti välja tema surma-aastapäeval. 2007. aastal ilmus lastealbum ja 2008. aastal DVD pealkirjaga „Good Morning Jesus: Prayers & Songs for Children of All Ages“, mis oli esitletud EWTN-i erisarjas. Scallonid ja nende uus plaadifirma kaevati 2007. aastal Heart Beat Recordsi poolt kohtusse autoriõiguste rikkumise eest mitme hiljuti välja antud albumi puhul.

Gill & Macmillan avaldas tema teise autobiograafia 2007. aastal. Tema poliitiline karjäär sai keskse koha teoses „All Kinds of Everything“. Raamatu esitlusega samal ajal ilmus ka tema esimene ilmalik album pärast kümme aastat varem ilmunud albumit „Forever Christmas“. Albumi „A Thing Called Love“ produtseerisid tema ja ta noorim vend Gerry, kes mängis samuti kitarri ja klahvpille, samal ajal kui tema noorim poeg Robert mängis trumme.

2009. aastal sai Scallonist kohtunik saates „The All Ireland Talent Show“ ja 2010. aasta suvel osales ta turmeel „Best of British Variety“. Ta oli 2011. aastal tõsielusaate „Celebrity Bainisteoir“ neljanda hooaja võistleja, kuid RTÉ sundis teda osalemisest loobuma, kui ta teatas, et kandideerib uuesti Iirimaa presidendiks.

2019. aastal teatas ta, et on tagasi stuudios ja salvestab uut albumit. Ta esines saates „Lorraine“, „RTÉ Today“ ja mitmetes raadiojaamades, et reklaamida oma uut singlit „Falling“. Album „My Time” ilmus 1. novembril 2019.

2023. aastal ilmus tema hiti „Fairytale” uus versioon ja ta andis rea intervjuusid, sealhulgas UTV Live'is, Good Morning Britainis ja GB Newsis.

2011. aasta presidendikampaania

19. septembril 2011 teatas Scallon St Stephen's Greenil asuvas Fitzwilliam Hotellis, et kandideerib järgmisel kuul toimuvatel Iirimaa presidendivalimistel. Carlow maakonnavolikogu oli esimene, kes ta nomineeris. Seejärel esitasid ta ka teised maakonnavolikogud, nii et temast sai kandidaat. Kokku oli seitse kandidaati, viis meest ja kaks naist.

Esimeses debatis, mis toimus RTÉ Radio 1 saates „News at One”, selgitas sõltumatu kandidaat Scallon, et ta oli oma võistlustulle astumist edasi lükanud arvukate perekondlike kaotuste tõttu. Esinedes saates „The Late Late Show“ koos teiste kandidaatidega, näitas Scallon ELi põhiseaduse koopiat ja ütles oma publikule: „Sellest need valimised räägivadki. Mul on teadmised ja kogemused, et kaitsta meie suveräänsust, ja see on ainus küsimus, mis minu arvates on praegusel ajal tõeliselt pakiline.“ Kui Ryan Tubridy küsis, kas ta keelduks allkirjastamast ühtegi Iirimaa põhiseadust ähvardavat seaduseelnõu, vastas ta: „Võid kihla vedada, et ma teeksin seda.“ Tegelikult pole presidendil sellist vetoõigust, ta saab vaid edastada seaduseelnõu riiginõukogule läbivaatamiseks.

5. oktoobril 2011 Newstalki saates „The Right Hook“ ütles Scallon: „Ma ei ole Euroopa vastane. Olen alati öelnud, et Euroopa, Euroopa kontseptsioon on hea. Me tahame olla Euroopas.“

7. oktoobril 2011 selgus, et Scallonil on topeltkodakondsus, USA ja Iiri, kuid ta eitas selle avalikkuse eest varjamist, öeldes, et tema USA kodakondsus, mis tähendas tema poolt Iirimaale truudusest loobumise vannet, ei olnud probleem ei siis ega praegu ning tal polnud põhjust seda varjata.

12. oktoobril Prime Time'i (RTÉ) debatil luges Scallon debati lõpupoole ette avalduse, milles teatas, et tema ja tema perekonna vastu Ameerika Ühendriikides on esitatud "pahatahtlik" ja "vale" süüdistus, ning keeldudes üksikasju avaldamast, ütles ta, et ta ei jäta oma missioonil vastutava isiku või organisatsiooni leidmiseks "ükskõik millist kivi pööramata". Mõned meediakanalid kirjeldasid juhtunut kui "veidrat". Hiljem selgus, et avalduses viidati tema vennale Johnile. Browni, keda süüdistati 2008. aastal USA-s pereliikmete vahelise kohtuvaidluse käigus oma õetütre seksuaalses väärkohtlemises. Ta eitas süüdistust. Londoni politsei arreteeris Browni 2012. aasta juunis pärast seda, kui tema vastu esitati 2011. aasta oktoobris kaebus. 2013. aasta mais süüdistati teda kolmes kahe alla 16-aastase tüdruku vastu suunatud sündsusetus rünnakus.

John Brown mõisteti 25. juulil 2014 õigeks ja ta mõisteti kõigis süüdistustes ühehäälselt õigeks. RTÉ esindaja Marian Finnucan ütles, et teda süüdistati valesti. Brown on sellest ajast alates algatanud kohtumenetluse oma süüdistajate, ajakirjaniku ja ajalehe vastu. Brown on sellest ajast alates edukalt võitnud laimu- ja au teotamise kohtuasjad mitmete ajalehtede, sealhulgas Irish Independent ja Sunday World vastu, kes avaldasid vale- ja laimulugusid.

Presidendivalimiste hääletus toimus 27. oktoobril ja neljas ning viimane häältelugemine viidi lõpule kaks päeva hiljem. Scallon sai 51 220 häält (2,9%) ja saavutas kuuenda koha Tööpartei esindaja Michael D. Higginsi järel.

Isiklikku

5. oktoobril 1978 abiellus ta hotellipidaja Damien Scalloniga Derrys Derry katoliku katedraalis (seal abiellusid ka tema vanemad). Paar tutvus 1970. aastal tema Ardmore'i hotellis Newrys, kus pärast lähedal asuvas Hilltownis toimunud tänavanimede tseremooniat "Dana Place" toimus vastuvõtt, et tähistada tema hiljutist Eurovisiooni edu. Paaril on neli last.

2011. aasta seisuga elasid nad Claregalways Galway krahvkonnas.

Välislingid

• Dana Rosemary Scallon Euroopa Parlamendi kodulehel