Mine sisu juurde

Gelson Martins

Allikas: Vikipeedia
Gelson Martins (2017)

Gelson Dany Batalha Martins (sündinud 11. mail 1995 Praias Roheneemesaartel) on Portugali jalgpallur, kes mängib äärepoolkaitsjana Kreeka kõrgliigaklubis PAE Olympiakós.

Klubikarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Martins sündis Roheneemesaartel ja kolis noorena Portugali. Ta alustas jalgpallurikarjääri Lissaboni klubi CF Benfica noortesüsteemis, kus mängis aastatel 2008–2010. Seejärel liitus ta Lissaboni Sportingu noorteakadeemiaga. 2014. aasta märtsis pikendas ta Sportinguga lepingut 2019. aastani ning arvati klubi reservmeeskonda.[1]

Profijalgpallis debüteeris Martins 24. augustil 2014, kui sekkus Sportingu reservmeeskonna eest vahetusest Portugali esiliigamängus Olhanense vastu. Sporting võitis kohtumise 1:0. Esimese värava lõi ta sama aasta 21. detsembril 3:1 võidumängus Vitória de Guimarãesi reservmeeskonna vastu. Hooajal 2014/15 pidas ta Portugali esiliigas 40 kohtumist ja lõi kuus väravat.

2015. aasta suvel arvas Sportingu uus peatreener Jorge Jesus Martinsi esindusmeeskonna koosseisu. Esimese ametliku kohtumise pidas ta 9. augustil 2015 Portugali superkarikafinaalis Lissaboni Benfica vastu, kui sekkus kohtumise lõpus vahetusest. Sporting võitis finaali 1:0.

Portugali kõrgliigas debüteeris Martins 14. augustil 2015, kui sekkus 2:1 võidumängus Tondela vastu vahetusest. Oma esimese liigavärava lõi ta 15. jaanuaril 2016 sama vastase vastu, kui viis Sportingu 30. minutil juhtima. See oli ühtlasi Sportingu ajaloo 5000. värav Portugali kõrgliigas. Kohtumine lõppes 2:2 viigiga.

Hooajal 2015/16 pidas Martins Sportingu eest kõigis võistlussarjades 42 kohtumist ja lõi seitse väravat. Sporting lõpetas Portugali meistrivõistlused teisel kohal.

Hooajal 2016/17 sai Martinsist Sportingu põhikoosseisu mängija. Ta mängis Portugali kõrgliigas 32 kohtumises ja lõi kuus väravat. Samal hooajal debüteeris ta UEFA Meistrite Liiga alagrupiturniiril, kus Sporting kohtus muu hulgas Madridi Reali ja Dortmundi Borussiaga.

2017. aasta jaanuaris pikendas Martins Sportinguga lepingut 2022. aastani. Tema lepingus määratud väljaostusumma tõsteti 60 miljoni euroni.

Hooajal 2017/18 lõi Martins Portugali kõrgliigas 31 mänguga kaheksa väravat. Sporting jõudis samal hooajal UEFA Euroopa Liiga veerandfinaali, kus kaotas kahe mängu kokkuvõttes Madridi Atléticole 1:2. Martins lõi Euroopa Liigas ühe värava ning valiti hooaja lõpus UEFA koostatud võistlussarja sümboolsesse koosseisu.[2]

2018. aasta jaanuaris võitis Martins Sportinguga Portugali liigakarika. Finaalis alistati Vitória de Setúbal penaltiseerias.

2018. aasta juunis lõpetas Martins Sportinguga lepingu ühepoolselt. Sellele oli eelnenud mais toimunud vahejuhtum, mille käigus tungis umbes 50 Sportingu poolehoidjat klubi treeningukeskusse ning ründas mitut mängijat ja töötajat. Koos Martinsiga lõpetas klubiga lepingu veel mitu jalgpallurit, sealhulgas Rui Patrício, William Carvalho ja Bruno Fernandes.[3]

Sportingu esindusmeeskonna eest pidas Martins kõigis võistlussarjades kokku 140 kohtumist, lõi 27 väravat ja andis 30 väravasöötu.[4]

2018. aasta juulis siirdus Martins Hispaania kõrgliigaklubisse Madridi Atlético, kellega sõlmis viieaastase lepingu. Sporting vaidlustas ülemineku ja nõudis selle eest hüvitist. 2019. aasta mais jõudsid klubid kokkuleppele, mille kohaselt sai Sporting Martinsi ülemineku eest 22,5 miljonit eurot.

Martins võitis 2018. aasta augustis Atléticoga UEFA superkarika, kui klubi alistas Madridi Reali pärast lisaaega 4:2. Martins kuulus kohtumises varumängijate hulka, kuid väljakule ei pääsenud.

La Ligas debüteeris ta 20. augustil 2018, kui sekkus vahetusest 1:1 viigimängus Valencia CF-i vastu. Esimese värava lõi ta Atlético eest 30. oktoobril 2018 Hispaania karikavõistluste mängus UE Sant Andreu vastu. Atlético võitis kohtumise 1:0.

Atlético esindusmeeskonna eest pidas Martins kõigis võistlussarjades 12 kohtumist ja lõi ühe värava. Ta sai peatreener Diego Simeone käe all vähe mänguaega.[5]

2019. aasta jaanuaris läks Martins hooaja lõpuni laenule Prantsusmaa kõrgliigaklubisse AS Monaco FC. Prantsusmaa kõrgliigas debüteeris ta 2. veebruaril 2019, kui andis 2:1 võidumängus Toulouse'i vastu väravasöödu Aleksandr Golovini avaväravale. Oma esimesel poolikul hooajal lõi Martins Monaco eest Prantsusmaa kõrgliigas 16 mänguga neli väravat.

2019. aasta juulis omandas Monaco Martinsi mängijaõigused ning sõlmis temaga viieaastase lepingu.

2020. aasta veebruaris sai Martins kohtumises Nîmes Olympique'i vastu punase kaardi, kui tõukas kohtunik Mikaël Lesage'i. Prantsusmaa jalgpalliliiga määras talle kuuekuulise võistluskeelu, mis hakkas kehtima 6. veebruaril.[6]

Hooajal 2020/21 sai Martins taas regulaarselt mänguaega ning lõi Prantsusmaa kõrgliigas 23 mänguga kolm väravat. Monaco lõpetas meistrivõistlused kolmandal kohal ja jõudis Prantsusmaa karikafinaali, kus kaotas Paris Saint-Germainile 0:2.

Hooajal 2021/22 lõi Martins Prantsusmaa kõrgliigas 32 mänguga neli väravat. Ta mängis klubiga ka Euroopa Liigas, kus Monaco jõudis kaheksandikfinaali.

Hooajal 2022/23 vähenes Martinsi mänguaeg märgatavalt. Ta mängis Prantsusmaa kõrgliigas 11 kohtumises ega löönud väravat. Hooaja 2023/24 esimesel poolel ta Monaco eest ametlikes kohtumistes väljakule ei pääsenud.

2024. aasta jaanuaris siirdus Martins Kreeka kõrgliigaklubisse PAE Olympiakós, kellega sõlmis esialgu lepingu 2026. aasta juunini. Üleminekusumma oli ajakirjanduse andmetel ligikaudu kolm miljonit eurot.[7]

Hooajal 2023/24 mängis Martins Kreeka kõrgliigas 14 kohtumises ja lõi kaks väravat. Olympiakós võitis samal hooajal UEFA Konverentsiliiga, kuid Martins ei kuulunud klubi koosseisu selles võistlussarjas.

Hooajal 2024/25 sai Martinsist Olympiakóse põhikoosseisu mängija. Ta lõi Kreeka kõrgliigas 26 mänguga seitse väravat ja andis kaheksa väravasöötu. Olympiakós tuli Kreeka meistriks ning võitis ka Kreeka karika. Karikafinaalis alistati Kreeta OFI 2:0 ning Martins kuulus Olympiakóse algkoosseisu. Klubi jaoks oli tegemist ajaloo 19. meistrivõistluste ja karikavõistluste kaksikvõiduga.[8]

2026. aasta jaanuaris võitis Martins Olympiakósega Kreeka superkarika. Finaalis alistati OFI pärast lisaaega 3:0. Martins kuulus klubi algkoosseisu.[9]

Hooajal 2025/26 mängis Martins Olympiakósega UEFA Meistrite Liiga liigafaasis. 28. jaanuaril 2026 lõi ta värava liigafaasi viimases kohtumises Amsterdami Ajaxi vastu. Olympiakós võitis võõrsil 2:1 ja pääses väljalangemismängudele.[10]

Väljalangemismängudel kaotas Olympiakós kahe mängu kokkuvõttes Leverkuseni Bayerile 0:2. Martins lõi hooajal 2025/26 Meistrite Liigas üheksa kohtumisega kolm väravat. Kreeka kõrgliigas lõi ta 27 mänguga kolm väravat.

2026. aasta veebruaris pikendas Martins Olympiakósega lepingut 2028. aasta juunini.[11]

Koondisekarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Martins on mänginud Portugali U18-, U19-, U20-, U21- ja U23-koondises. 2014. aastal kuulus ta Portugali U19-koondisse Euroopa meistrivõistlustel. Portugal jõudis finaali, kus kaotas Saksamaale 0:1. Martins mängis kõigis Portugali kohtumistes ning lõi alagrupiturniiril värava 6:1 võidumängus Ungari vastu.[12]

2015. aastal kuulus Martins Portugali koondisse U20 maailmameistrivõistlustel Uus-Meremaal. Ta lõi alagrupiturniiril värava Senegali vastu ning kaheksandikfinaalis korraldajamaa Uus-Meremaa vastu. Portugal jõudis veerandfinaali, kus kaotas Brasiiliale penaltiseerias.

Portugali jalgpallikoondises debüteeris Martins 7. oktoobril 2016 MM-valikmängus Andorra vastu. Ta sekkus 72. minutil vahetusest Pepe asemele. Portugal võitis kohtumise 6:0.[13]

2017. aastal kuulus Martins Portugali koondisse FIFA konföderatsioonide karikavõistlustel Venemaal. Ta mängis kõigis viies Portugali kohtumises, neist neljas sekkus vahetusest. Poolfinaalis kaotas Portugal Tšiilile penaltiseerias, kuid kolmanda koha mängus alistati Mehhiko pärast lisaaega 2:1. Martins mängis kolmanda koha kohtumises kõik 120 minutit.[14]

Martins kuulus Portugali koondisse ka 2018. aasta maailmameistrivõistlustel Venemaal. Ta pääses väljakule 20. juunil alagrupimängus Maroko vastu, kui sekkus 59. minutil vahetusest Bernardo Silva asemele. Portugal võitis kohtumise 1:0. Portugal jõudis kaheksandikfinaali, kus kaotas Uruguayle 1:2.

Oma viimase kohtumise Portugali A-koondises pidas Martins 2018. aastal. Kokku pidas ta aastatel 2016–2018 Portugali A-koondises 21 kohtumist ega löönud väravat.[15]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Martinsil on lisaks Portugali kodakondsusele ka Roheneemesaarte kodakondsus. Tema nõbu Euclides Cabral on samuti elukutseline jalgpallur, kes kuulus noorena Lissaboni Sportingu noortesüsteemi ning on hiljem mänginud muu hulgas Šveitsi kõrgliigas.[16]

Saavutused

[muuda | muuda lähteteksti]
Lissaboni Sporting
Madridi Atlético
PAE Olympiakós
Portugal U19
Portugal
Individuaalsed

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Ten to follow from Under-19 finals" (inglise). UEFA. 1. august 2014. Vaadatud 18. septembril 2026.
  2. ↑ "UEFA Europa League Squad of the 2017/18 Season" (inglise). UEFA. 17. mai 2018. Vaadatud 18. septembril 2026.
  3. ↑ "Sporting Lisbon: Seven players terminate contracts after training ground attack" (inglise). BBC Sport. 14. juuni 2018. Vaadatud 18. septembril 2026.
  4. ↑ "Gelson Martins joins Atlético de Madrid" (inglise). Club Atlético de Madrid. 25. juuli 2018. Vaadatud 18. septembril 2026.
  5. ↑ "Agreement with AS Monaco over the transfer of Gelson" (inglise). Club Atlético de Madrid. 1. juuli 2019. Vaadatud 18. septembril 2026.
  6. ↑ "Commission de Discipline : les décisions du 5 mars 2020" (prantsuse). Ligue de Football Professionnel. 5. märts 2020. Vaadatud 18. septembril 2026.
  7. ↑ "Gelson Martins no Olympiacos" (portugali). Rádio Renascença. 2. jaanuar 2024. Vaadatud 18. septembril 2026. [alaline kõdulink]
  8. ↑ "Legendary Double for Olympiacos in Their Centenary Year" (inglise). Olympiacos FC. 17. mai 2025. Vaadatud 18. septembril 2026.
  9. ↑ "The Legend completed the treble" (inglise). Olympiacos FC. 4. jaanuar 2026. Vaadatud 18. septembril 2026.
  10. ↑ "Olympiacos historic Champions League play-off spot with a historic win" (inglise). Olympiacos FC. 29. jaanuar 2026. Vaadatud 18. septembril 2026.
  11. ↑ "Έως το 2028 στον Ολυμπιακό ο Ζέλσον Μαρτίνς" (kreeka). Athens-Macedonian News Agency. 3. veebruar 2026. Vaadatud 18. septembril 2026.
  12. ↑ "Germany secure second title in Hungary" (inglise). UEFA. Vaadatud 18. septembril 2026.
  13. ↑ "Portugal 6-0 Andorra" (inglise). BBC Sport. 7. oktoober 2016. Vaadatud 18. septembril 2026.
  14. ↑ Gelson Martins – Confederations Cup 2017 Match Logs. FBref. Vaadatud 18.9.2026.
  15. ↑ Gelson Martins – National team. transfermarkt.com. Vaadatud 18.9.2026.
  16. ↑ "Euclides, o primo... de Gelson" (portugali). Record. 31. oktoober 2017. Vaadatud 18. septembril 2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gelson_Martins&oldid=7251688"